Üks, kolm ja minutit neli
möödas sellest, kui nägin
Sinu nina, suud ning silmi
kõrval naersin, käisin.

Kaks, neli ja tundi seitse
pikutab mu mõte Sinul
ja varastab taevast päikse,
et noh, näe – päev ongi õhtul.

Neli, seitse ja kordi kaheksa
kui närviliselt pilkan telefoni,
mis nagu alati, tahes-tahtmata
jääb vaikseks hilja hommikuni.