Kõdunenud aknaraam
pigistas viimse päikesest
ja üks väikene daam
paotas pilgu unenäost.

Linade vahel külm hakkas.
Daam valgusekiirt püüdis.
Pisutki tal sellest näkkas
ja ta isekeskis naeris.

Soe hakkas jalgadel.
Soe hakkas südames.
Soe hakkas sõrmedel
ja soe hakkas hingel.

Aken ei pea külma, ei tuult
ei pea linnalärmi röökivat,
kuid daam ei heitnud meelt,
see tundus justkui meeldivat.