Aeg, mis sai söönuks naerust

jooksis aimamata

et kord neelab meelenukrust

südamerahu matmata.

Puhu mind pilve piirile
uitama teiste üksikute
vahele.

Püüa mind suvisel põllul
kui olen saanud viga oma
lennul.

Laula mulle laul sosinal
mida ei tea mitte keegi teine
ilma peal.

Hoia mind südame lähedal
kui närtsin, ilmal
käredal.

Kas taevas lubas näha
kuidas tuul puhus huulile
õhkõrna naeru ja maha
pillas kõik koleda silmale?
Kas öö lubas peita
kuu pilvede taha,
et sind mitte leida,
tunda ega näha?
Kas maa lubas lõheneda
kuumaks põrguks,
et ei saaks läheneda,
et igatsus vaibuks?

Sa oled kaugel, su hääl ei kõla.
Su silmad ei riiva.
Su huuled ei luba.

Su käed ei ulatu, jalad ei liigu.
Kõrvad ei kuule.
Süda ei armu.

Su sõnad on veatud, mõtted ilusad.
Hing nii sügav.
Haavad veel valusad.

Oled tiibadeta ingel, maine kiusatus.
Oled igavik lõputu.
Oled paradiisi puudutus .

Sa ei näe, aga su kõrval olen.
Sa ei kuule, aga sulle sosistan.
Mu süda igatsusest põleb
ja silmigi tihti vesistan.

Ma ei ütle, et ära leina mind.
Ma ütlen, et ära unusta.
On haiget saanud su süda ja hing,
kuid hooli ikka ja armasta.

Ma tulen tagasi, kui õige aeg,
et veel enam armastada sind,
et ennistada su õnn, su naer.
Su igatsev süda ja muretu hing.

Sinu iga sume hingetõmme lõppeb minus,
iga pilk summutab mu tumma hingekarje
ja su pisarlik veri valgub minu südames
Tarretates mu silmaveed, valu ja kurbuse.

Kui kord allaheitlikult laskusin põlvili su ette
pöörasid pea, et lõplikult lahkuda minust.
Nüüd tõustes pean taas kastma silmad vette,
toituma mälestustest, valust ilmlõpmatust.

Hammusta tükk kriipivast igatsusest endale,
et teaksid kuidas ehakumas nutan end unele.
Vii ära mu janune kurbus, mu kriipiv valu.
Ma ei taha, ma ei suuda ja rohkem ei talu.

Kägista see ootus, mis sinuta minu kätes.
Sülita leegile, mis Sind nähes mus süttis.
Tapa ära mu lootused, usk ja unistus,
sest olles sinuta on maailm kui vangistus.

Lukusta kõrvad, kui ütlen, et hoolin.
Sulge suu, kui sind suudelda proovin.
Sule silmad, kui tahan sind näha,
sest oled mu kõik, nii õrn nii püha.

Ma nutsin Su sõnu,
neelasin kurbust,
keelasin valu,
tegemast algust.

Sa mu lõppu kirjutasid,
usust ja lootusest,
armu kustutasid
mu õitsenud südamest.

Sa elu mulle naeratasid
laususid ammu kadunud õnne,
soojuse minusse kallistasid,
andsid olemisele mõtte.

Oled hetk paradiisis,
nii vaikne, tasane.
Mu hing seal viibis
eksis, nüüd ei tagane..

Suvine õhk uinutab magama
aga raisk sääsk piniseb
piniseb nii, et pidin ta tapma
nüüd siis naaber iniseb.

Ja kui saabub hetk
mil lõpp-punkt paistab,
saab otsa ajatu retk
mis kaldale kannab,
siis magus on algus
...kui karamellijäätis
ja paistab see valgus
millest ema kord rääkis.

Ei, see tunnel pole,
mis pime ja kole,
vaid sõit kodu poole,
kus pole linnamüüre.

Aken pärani lahti ja vihma
sajab raskelt, nii väljas
kui tuppa.
Ma olen näljas.
Mul on nälg hoolitsuse järgi,
...et keegi kaissu võtaks
suudleks laubale vargsi,
elurõõmu annaks.

Aga mis on, on vaikus kõrvus
mis teeb valu, pitsitab.
Ja ma oleks justkui elus,
kus saatan näkku itsitab.

Kas on koht kuhu saaksin
põgeneda ajaks mõneks
hingerahu leiaksin
edasiseks?

Su sõrmed tantsisklevad mu nahal
ja keerutavad kerge muige näole.
Su hingetõmme puhkab mu kehal,
samas on kõik külm ning kauge.

Kaugusse punktina,
kadusid mu juurest.
Jäid mälestusena,
kes säästis murest.

Ja kui nüüd üksi istun,
kõrvades muusika,
muiates meenutan,
kui hea oli sinuga.

Leegina uksel,
astusid tuhast,
naeratasid ehast,
lasid kõlada südatuksel.

Kui kõrval mõistsid,
ümber mahesoe tekk,
tabas meeli hetk,
et midagi võtsid.

Öine ja tähine,
käes kohvitass,
rõhus ühtlane mass,
mis teile tühine.

Olemas tunne.
Ilmsi ja peidus.
Tekkis, vaibus,
suikus unne.

Nagu lõksus hoitud lind,
lendan vabaduse orgu.
Igatsust täis raske rind
läbi pika lõputu põrgu.

Oli üks õhtu, kui sain tunda end
kellegina teiste seas, ümber
inimkond.

Oli üks pilk, mis ahmis inspiratsiooni,
lausudes vaid vähetähendavaid
kombinatsioone.

Aga kõik oli just nii nagu olema pidigi.
Mina siin, tema kõrval, sõnatsi.
Enamgi.

Mitte ükski hing ei rikkunud unelmat.
Mitte ükski pilk ei mürgitanud
parimat.

Muusika, vein, inimesed tundmatud.
Pilgud, noogutused, kallistused.
Unustamatud.

Sa sündisid ja said osaks masinavärgist.
Oled mutter sadade, miljonite, miljardite...
seast.

Igal mutril on eesmärk, miks ta loodi.
Loodi erinevalt, et nad poleks kõik
ühtemoodi.

Sina oled erakordne, kordumatu.
Õbluke, pisike, rõõmus, armas -
sõltumatu.

Ja ma loodan, et aastad toovad selgust
miks, kuidas ja mida tahad saada
elust.

Ning saadan väikse kuldse inglitirtsu,
mis tooks õnne, armastust naeru ja
edu.

(Luuletus, mis sai siis kirjutatud spetsiaalselt Ingrid R. sünnipäevaks)

Vihmast märg aken.
Kargekülm tuba.
Sina seisad juba
lähedal, ma tunnen.

Käed mu ümber.
Suu mu kaelal.
Häälel mahedal:
„Oled mu ingel“

Sulgesin silmad.
Hoidsin hetke,
et jääks meelde
Su käed soojad.

Sest kui möödub
aega mõnda,
saan tunda
Kuidas kord oldud.

Tuksuv vaikus Sinu põhjatupruunides silmades
voolas läbi sõrmede mu habrastele huultele
ja pimedus vajus ammu suletud laugeile,
et summutada viimnegi lausuv karje pilkudes.

Sinu lõhn, mis mängib minuga peitust kiuste
on hetkeks minu kätel, huultel ja sassis juustel
ja hajub hetkeks, kui kurvalt suudled mind uksel,
kuid kolib mu räsitud hinge ja jääb igavesti meelde.

Oli üks õhtu, kui sain tunda end
kellegina teiste seas, ümber
inimkond.

Oli üks pilk, mis ahmis inspiratsiooni
lausudes vaid vähetähendavaid
kombinatsioone,

aga kõik oli just nii nagu olema pidigi -
mina siin, tema kõrval, sõnatsi...
enamgi.

Mitte ükski hing ei rikkunud unelmat,
mitte ükski pilk ei mürgitanud
parimat.

Muusika, vein, inimesed tundmatud.
Pilgud, noogutused, kallistused -
unustamatud.

/Kuulates Ruby Frost and Mt. Eden - Oh that I had/

Üks, kolm ja minutit neli
möödas sellest, kui nägin
Sinu nina, suud ning silmi
kõrval naersin, käisin.

Kaks, neli ja tundi seitse
pikutab mu mõte Sinul
ja varastab taevast päikse,
et noh, näe – päev ongi õhtul.

Neli, seitse ja kordi kaheksa
kui närviliselt pilkan telefoni,
mis nagu alati, tahes-tahtmata
jääb vaikseks hilja hommikuni.

Sa mu kõrval istud,
aga mu käed kui halvatud,
huuled kramplikult suletud...
kuni mu pilgu leiad.

Ning Sinu silmad püünisena
mu pilgu võrku haarasid
ja ära kui pea pöörasin
oli see lõpp, uue algusena.

Ma tean, et luuletusi Sulle
pole luua vaja, ega mõtet.
Vesi tulele, päike lumele.
Pole eilset, pole homset.

Sa viisid mu tuleviku hauda
ja tapsid kõik sõnad kaunid.
Ei taha kuulda, ei taha näha.
Sina otsustad, Sina valid.

Ja valisid üksiku teeraja,
et mitte tundeid haavata.
Mu karje ei kõla, ei kaja.
Kurb, pole midagi parata.

-Tuluke, tuluke, tuluke
Kuhu on sul nõnda kiire?
-Õhtule, õhtule, õhtule
Saadan sooja päiksekiire

-tuluke, tuluke, tuluke
Võta mind endaga kaasa
-inglike, inglike, inglike
Vara sind ühes võtta

-tuluke, tuluke, tuluke
Tahan näha, mis tähtede taga
-väheke, väheke, väheke
Võid oma koduaknastki näha

-tuluke, tuluke, tuluke
Kunagi olen koos Sinuga
-kullake, kullake, kullake
Oled siin kord minuga.

Oh seda aega, mis armu ei anna.
Oh seda rõõmu, mis otsa ei saa.
Nii kaugel, aga südames kannan,
kui pole rääkida, kui pole emmata.

Juba pisikesest tirtsust saati,
nuttes istun Su voodiäärel
ja sinul mind kuulata on mahti,
lohutades sametisel häälel.

Jah, vahel tüli tõuseb lõkkele,
kumbki vaikides omis mõtteis.
Ning pikalt mõeldes kõigele,
Oleme lõpuks üksteise rüppeis.

Katkematu side mis igavene,
kodu mis alati jääb kutsuma.
Sina kes Sa minu emakene,
aknale alati jääd ootama.

Nukrusega silmitsi aknalaual,
saanud ühtseks öö ja vaikusega,
kõlamata jäänud muusikaga
ja mõtteis hingehaual.

Aeg armutult igavikku
ja kohv mu tassis on lõpmata,
kui minu soov olla Sinuga,
aga Sina kui olematu.

Ma olen nukk klaasi taga.
Ilus, õnnelik ja liikumatu.
Mitte iialgi ma ei lahku,
aga süda ei seleta aega.

Sa tuled kui kaunis kuuvarjutus,
oled maine paradiis viivuks.
Ajaratas justkui ei liiguks
ja mu süda su pilku nõiatus.

Miks ma siis istun jälle isekeskis,
õrnalt paitav nostalgia ümbritsemas,
sekundid armastust valutamas.
Ootan, ehkki tean, et süda eksis.

Su külmaks tuksunud süda.
Su tuhmunud silmad.
Pean laskma Sul minna,
alla suruma tunded.

Ma ei nuta, ei karju
ei südant valuta.
Oled andnud nii palju.
Ehk parem Sul minuta.

Olen õnnelik, kui Sinagi.
Naeratan, kui naeratad.
Ja nutan ka minagi,
kui isekeskis kannatad.

Armastan Sind jäägitult.
Igatsen kuni aeg annab.
Ihaldan ma arutult.
Ja see mind elus hoiab.

Tuleta meelde seda ööd,
kui olid täis kui tinavile,
kui mina pärast tööd
mõtlesin pingsalt sinule.

Tuleta meelde seda päeva,
kui tulid mulle kallale,
kui mina nägin sinuga vaeva
mil sind määrati surmale.

Tuleta meelde seda õhtut,
kui sa mulle valetasid
mil mina tegin sulle voodit
ja Sina teisega lõbutsesid.

Tuleta meelde kaabakas
milline sitapea olid sa,
kui minu süda valutas,
astusid lihtsalt minema.

Tuleta meelde lahkumist,
kuidas põlvili mind palusid.
Tuleta meelde kohtumist,
kui laua taga titena nutsid.

Sa oled vastik!
Ma jälestan sind üha enam,
rohkem kui eile,
rohkem kui eelnev aasta!

Sa oled saamatu!
Ma vihkan su halamist
rohkem kui su endine,
rohkem kui su ema!

Sa oled haisev!
Su tülgastav lõhnaõli...
Veel tülgastavam kui enne,
tülgastavam kui su pilk!

Sa oled kole!
Ma vihkan su naeratust
rohkem kui sind,
rohkem kui su sõpru!

Sa oled koletis,
keda ma armastan
rohkem kui igavik,
rohkem kui lõpmatus!!!

Minu maailm, minu inimesed
minu põrpivalt ilus egoism.
Positiivsus, pohhuism, realism
need kuradi madalalaubalised.

Minu oskamatus mõista,
jutte pinnapealseid,
neid mõttevaeseid,
kellele tahaks sisse sõita.

Minu rämeilus pirtsakus
ja küüned kui kassil,
ülbe pilk passipildil
ja sarkastiline viisakus.

Ennasttäis vahel olla võin,
korraga valge kiisuke armas,
hunt malbes lambarõivais,
aga raisk minu käes on võim.

Kõdunenud aknaraam
pigistas viimse päikesest
ja üks väikene daam
paotas pilgu unenäost.

Linade vahel külm hakkas.
Daam valgusekiirt püüdis.
Pisutki tal sellest näkkas
ja ta isekeskis naeris.

Soe hakkas jalgadel.
Soe hakkas südames.
Soe hakkas sõrmedel
ja soe hakkas hingel.

Aken ei pea külma, ei tuult
ei pea linnalärmi röökivat,
kuid daam ei heitnud meelt,
see tundus justkui meeldivat.

Sõitsime vanas audis,
lausumata sõnagi,
kuid ehk ei peagi,
sest raadio ju mängis.

Telefon ühes käes
ja teises kohv,
pinge laes,
ümber suitsupahv.

Nii tuttav, nii sinulik
kui korraks naeratad
ja vaikselt kõnetad,
olles alati rahulik.

Sa koju mind viisid
vaatamata tagasi,
julgelt aina edasi
mu juurest sõitsid.

Üksinda suures voodis
lebasin mõeldes sulle.
Kas Sina mõtled mulle
kohv su käes ja autoroolis?

Sa seisid seal vihmas
ja ootasid mind.
Sa seisid seal vihmas
teadmata, mis selle hind.

Su vihmavari oli katki.
Su süda oli ka.
Aga oodata oli mahti.
Ja minul oli ka.

Sa naeratasid vihmas
ja kallistasid mind.
Sa naeratasid vihmas,
rõõmu täis rind.

Ja vihm sai otsa.
Jalutuskäik ka.
Käest lahti lasta
aga enam ei saa.

Segadus, teadmatus
ja üksluised mõtted.
Su järele on vajadus,
aga side üha katkeb.

Pilt muutub hägusemaks
ja kaob igavikku tunne.
Iga mõte aina korduvamaks,
veel hullemaks kui enne.

Ja kui ehk ükskord siis,
näen siin seismas sind,
tea et igatsuse viis
tühi tuba ja üksik hing.

Mu ümber vaikus maailmatu.
Imbub silmisse, mu verre.
Uputab karjuvasse merre,
kus pime, läppuv ja koletu.

Ma valudes hingamast lakkan,
kratsides küüntega verist kõri,
olles nii surma enese ori.
Igavikuriiki põlvili vajun.

Oli öö kord,
kui vaid
olid minu,
mina Sinu.

Oli kord minut,
suudlus sekund.
Uksepaotus.
Üksindus.

Õnn kord oli,
nii vali,
kõrvu lukustav -
kaduv.

Vana maja ees peatusid.
Kõndisid, mina ka.
Väravast sisse astusid,
ebalevalt, mina ka.

Trepist rohmakalt sammusid
ootusärevalt, mina ka.
Uksest sisse astusid,
oodates, mina ka.

Diivani äärele istusid
igatsevalt, mina ka.
Musta kohvi nii jõid
vaikselt, mina ka.

Aga mina kaissu poeksin
igatsusest, kas Sina ka?
Iga Sinu pilgu püüaksin
südamesse, kas Sina ka?

Su huuli ma maitseks
ettevaatlikult, kas Sina ka?
Su käest kinni hoiaks
alati, kas Sina ka?

Vaikne.
Silmad, soojus.
Tunde,
võis olla kaisus.

Silitus.
Pulss kiirenes.
Suudlus.
Süda seiskus.

Siiras,
kuid võlts.
Puhas,
aga must.

Kodus,
ootab kõrvale.
Hinges,
kaksiktunne.