Oli üks õhtu, kui sain tunda end
kellegina teiste seas, ümber
inimkond.

Oli üks pilk, mis ahmis inspiratsiooni,
lausudes vaid vähetähendavaid
kombinatsioone.

Aga kõik oli just nii nagu olema pidigi.
Mina siin, tema kõrval, sõnatsi.
Enamgi.

Mitte ükski hing ei rikkunud unelmat.
Mitte ükski pilk ei mürgitanud
parimat.

Muusika, vein, inimesed tundmatud.
Pilgud, noogutused, kallistused.
Unustamatud.