Oh seda aega, mis armu ei anna.
Oh seda rõõmu, mis otsa ei saa.
Nii kaugel, aga südames kannan,
kui pole rääkida, kui pole emmata.

Juba pisikesest tirtsust saati,
nuttes istun Su voodiäärel
ja sinul mind kuulata on mahti,
lohutades sametisel häälel.

Jah, vahel tüli tõuseb lõkkele,
kumbki vaikides omis mõtteis.
Ning pikalt mõeldes kõigele,
Oleme lõpuks üksteise rüppeis.

Katkematu side mis igavene,
kodu mis alati jääb kutsuma.
Sina kes Sa minu emakene,
aknale alati jääd ootama.