Ma nutsin Su sõnu,
neelasin kurbust,
keelasin valu,
tegemast algust.

Sa mu lõppu kirjutasid,
usust ja lootusest,
armu kustutasid
mu õitsenud südamest.

Sa elu mulle naeratasid
laususid ammu kadunud õnne,
soojuse minusse kallistasid,
andsid olemisele mõtte.

Oled hetk paradiisis,
nii vaikne, tasane.
Mu hing seal viibis
eksis, nüüd ei tagane..