Nukrusega silmitsi aknalaual,
saanud ühtseks öö ja vaikusega,
kõlamata jäänud muusikaga
ja mõtteis hingehaual.

Aeg armutult igavikku
ja kohv mu tassis on lõpmata,
kui minu soov olla Sinuga,
aga Sina kui olematu.

Ma olen nukk klaasi taga.
Ilus, õnnelik ja liikumatu.
Mitte iialgi ma ei lahku,
aga süda ei seleta aega.

Sa tuled kui kaunis kuuvarjutus,
oled maine paradiis viivuks.
Ajaratas justkui ei liiguks
ja mu süda su pilku nõiatus.

Miks ma siis istun jälle isekeskis,
õrnalt paitav nostalgia ümbritsemas,
sekundid armastust valutamas.
Ootan, ehkki tean, et süda eksis.