Pole katsunud armastust ebamaist,

mis viiks Maalt Kuuni meeled,

sest alati alt vedanud teadlik vaist

lõhkudes õhk-õrnad mõttekeeled.

Mu mõistus pole olnud kristallselge,

sügavad tunded üleöö muutunud,

see-tõttu hing täis sügavaid arme,

mis aastatega vähehaaval kadunud.

Ja nii nukker on surra ise teades,

et oled igatsenud puutumata maid

ning nõnda uskunud ei olekski eales,

et vahel petlikult valel teel käid.

Kui lakkan eksisteerimast

igavikuna lõpmatuses,

ei leia mind enam kartmast

elu voolavas soones.

Nahk lõpetaks hingamise

muutudes üha kahvatumaks

ja nõnda eriskummalise

pilgutusega, jään kaugemaks,

siis kellele tähistaeva jätan

kellele mõtted, sõnad kellele,

kui mina naeratuse võtan

ning kingin Inglile?

Kõndisid mööda, teadmata, et tundsin

tundsin iga Sinu sammu, kui karjet

püüdes Sind silmata mitte, seda üha tegin

aga Sa ei teadnud, ei märganud ilmselt.

Kui viibisid minuga ruumis samas

hingasime koos ühist valu täis õhku

ja üksnes seisid ikka, lihtne ja armas

hing ütles, ära torma, ära palun veel lahku.

Su sammud vaibusid, kui möllune tuul

ja tunne rinnus vägisi surus end alla

et kui tuled, näed, lahkud juhul

võiksid uskuda, usaldada, andeks anda.

Nii kohutav olla

on üksi, kui hing ihkab

rääkida, silmast silma.

Ta jookseb, ta lendab

ja haarab

üksikust külmast helbest.

Isegi kõlbab

sellest külmast talvest.

Ma ei küsi kedagi

kõndima ebakindlal jääl

tuld sülgama, enamgi,

et kaoks viimne hääl.

Isegi kõlbab

sellest kohvist jäisest,

mis kõri embab

iseenesest.

Puuduta,

sest on jäänud vaid tund,

mis lahutab sind, su und.

Ärata

mind sügavast unustamatust

et tunneksin taas vajadust

armuda.

Ava aken et mõtted saaksid

lennata, et kodu leiaksid

oma majaka.

Hoia kaua ümber oma käsi

ära mine, ära palun väsi,

sinust vajaka

jääb...