Tiksub aeg vaikselt surma

summutades hääleka valu

ja kuulda sind nüüd on vaevu,

kuid Sa ei kõnele, ei hinga.

Käsi libiseb käest õrnalt,

silm seletab vaid üht kogu,

mõte longib mööda käidud radu

ja Sa sosistad mulle nii hardalt:

"Kas Sa kuuled tuule kahinat

mis saladusi on püüdnud,

vaikinud, seisnud, Sind hüüdnud

nii kaua, nii kaunilt, nii hardalt?

Hoia teda oma südame taga.

Paita oma lootusi veel hetke -

ära karda, pelga elult lööke

jäta maha - minevik maha."