Kõndisid mööda, teadmata, et tundsin

tundsin iga Sinu sammu, kui karjet

püüdes Sind silmata mitte, seda üha tegin

aga Sa ei teadnud, ei märganud ilmselt.

Kui viibisid minuga ruumis samas

hingasime koos ühist valu täis õhku

ja üksnes seisid ikka, lihtne ja armas

hing ütles, ära torma, ära palun veel lahku.

Su sammud vaibusid, kui möllune tuul

ja tunne rinnus vägisi surus end alla

et kui tuled, näed, lahkud juhul

võiksid uskuda, usaldada, andeks anda.