Nii kohutav olla

on üksi, kui hing ihkab

rääkida, silmast silma.

Ta jookseb, ta lendab

ja haarab

üksikust külmast helbest.

Isegi kõlbab

sellest külmast talvest.

Ma ei küsi kedagi

kõndima ebakindlal jääl

tuld sülgama, enamgi,

et kaoks viimne hääl.

Isegi kõlbab

sellest kohvist jäisest,

mis kõri embab

iseenesest.